1. Vanemaid süüdistatakse, aga ei koolitata

Vanemaid s??distatakse noorte h?dades ja ka neis probleemides, mida noored v?idetavalt ?hiskonnale tekitavad. See k?ik on vanemate s??, kurdavad vaimse tervise asjatundjad, olles uurinud hirmu?ratavat statistikat selle kohta, kui kiiresti kasvab nende laste ja noorte hulk, kellel on t?siseid emotsionaalseid probleeme, kes hakkavad pruukima narkootikume v?i sooritavad enesetapu. Poliitikud ja ametnikud s??distavad vanemaid selles, et nood kasvatavad ?les p?lvkondade viisi kambas j?lkujaid, teismelistest m?rvareid, v?givaldseid kooli?pilasi ja kurjategijaid. Ja kui lapsed ei saa koolis hakkama v?i kukuvad ?hest kohast teise j?rel v?lja, v?idavad ?petajad ja koolijuhid, et selles on s??di vanemad.

Ning samas – kes aitaks vanemaid? Kui palju pingutusi tehakse selleks, et aidata emadel-isadel saada paremateks lapsevanemateks? Kust saavad vanemad teada, mida nad valesti teevad, ja mida v?iksid teha teisiti?

Vanemaid s??distatakse, aga ei koolitata. Igal aastal v?tavad miljonid vastsed emad-isad endale ?lesande, mis on ?ks raskemaid ?ldse – nad hakkavad hoolitsema imiku eest, tillukese inimese eest, kes on algul t?iesti abitu. Nad v?tavad enda peale t?ieliku vastutuse tema f??silise ja ps?hholoogilise heaolu eest ning p??avad olla head vanemad, et temast saaks t??kas ja koost??valmis kodanik, kes annab ?hiskonda oma panuse. Kas on olemas t??d, mis oleks veel raskem v?i esitaks suuremaid n?udmisi? Ja samas – kui paljusid vanemaid selleks ette valmistatakse? T?nasel p?eval igatahes palju rohkem kui 1962. aastal, kui ma otsustasin Pasadenas (Californias) koostada vanemate treeningprogrammi. Minu esimesel kursusel osales ainult seitseteist vanemat, kellest enamikul oli oma lastega juba t?siseid probleeme.

Praeguseks oleme koolitanud ?le pooleteise miljoni lapsevanema ja n?idanud, et sellel kursusel, mis kannab nime Vanemate Efektiivsuse Treening, v?i lihtsalt PET, v?ib enamik vanemaid ?ra ?ppida oskused, mis aitavad neil lapse kasvatamisega paremini hakkama saada.

Selle vaimustava programmiga oleme t?estanud, et koolituse abil v?ivad vanemad kasvatada oma lapsi tunduvalt t?husamalt. Nad v?ivad ?ppida oskusi, mis aitavad laste ja vanemate vahelisi suhtlemiskanaleid m?lemat pidi avatuna hoida. Nad v?ivad omandada enda ja laste vaheliste konfliktide lahendamiseks uue meetodi, mis pigem tugevdab kui rikub suhet.

See programm on veennud meid selles, et vanemate ja laste vahel on v?imalik luua soe ning l?hedane suhe, mis p?hineb vastastikusel armastusel ja lugupidamisel. Programm on n?idanud ka seda, et perekondades ei pea ilmtingimata esinema lahkarvamusi.

Kui ma t??tasin kliinilise ps?hholoogina, olin nii nagu enamik teisi vanemaid veendunud, et teismeliste m?ssumeelne periood on normaalne ja v?ltimatu – et see tuleneb noorte loomuomasest soovist vastanduda oma vanematele ja saavutada iseseisvus. Olin kindel, et lapse teismeliseiga on perekondadele paratamatult tormi ja stressi aeg, millele viitab ka suurem osa uurimusi. Meie PETi kogemus on aga n?idanud, et ma eksisin. Ikka ja j?lle on PETi koolitusel vanemad r??kinud, et ?llataval kombel pole nende perekonnas vastuhakke ja m?ssamist.

Praegu olen veendunud, et noored ei m?ssa vanemate vastu. Nad m?ssavad laostavate distsiplineerimismeetodite vastu, mida vanemad peaaegu k?ikjal kasutavad. Rahutused ja lahkhelid perekonnas v?ivad olla erandid, mitte reeglid, kui vanemad ?pivad tarvitama uut konfliktilahendamise meetodit.

PETi programm on heitnud valgust ka karistuse rollile lastekasvatuses. Paljud PETi vanemad on kinnitanud meile, et laste distsiplineerimisel v?ib karistusest igaveseks loobuda – ja ma pean silmas igasugust karistust, mitte ainult f??silist. Vanemad v?ivad kasvatada vastutustundlikke, hea enesekontrolliga ja koost??alteid lapsi, kasutamata selleks hirmutamise-relva; nad v?ivad ?ppida lapsi m?jutama nii, et nood arvestavad vabatahtlikult vanemate vajadustega, mitte ei l?htu hirmust karistuse v?i privileegidest ilmaj??mise ees.

K?ik see k?lab liiga h?sti, et olla t?si? V?ib-olla t?esti. See tundus mullegi uskumatuna, kui ma polnud veel vanemaid PETis koolitanud. Nagu enamik professionaale, olin minagi vanemaid alahinnanud. PETis oli mul v?imalik kogeda, mida vanemad suudavad, kui anda neile v?imalus harjutada. Olen n??d veendunud emade ja isade v?imes omandada uusi teadmisi ja oskusi. V?hesed erandid v?lja arvata, on PETi vanemad olnud varmad ?ppima uusi lastekasvatusmeetodeid, kuid enne seda tahavad nad olla kindlad, et need t?epoolest toimivad. Enamik juba teab, et nende vanad meetodid ei t??ta. Nii on t?nap?eva vanemad valmis muutuma ja PETi programm on n?idanud, et nad suudavad seda.

P?hjust r??mu tunda annab ka ?ks teine PETi programmi tulemus. Meie esimesi eesm?rke oli ?petada lapsevanematele m?ningaid oskusi, mida kasutavad elukutselised n?ustajad ja terapeudid, kes on l?binud koolituse, et aidata lastel vabaneda emotsionaalsetest pingetest ja vastuv?etamatust k?itumisest. Meie p??dlused v?ivad n?ida kummalised v?i lausa jultunud. Kuigi m?nele vanemale (ja nii m?nelegi professionaalile) v?ib see tunduda naeruv??rsena, teame n??d, et neid ?raproovitud oskusi saab ?petada isegi vanematele, kes pole kunagi ?helgi ps?hholoogiakursusel osalenud, ja nad v?ivad ?ppida, kuidas ja millal neid laste abistamiseks kasutada.

PETi edenedes oleme hakanud arvestama reaalsust, mis meid m?nikord heidutab, ent mida veelgi sagedamini v?tame p?neva v?ljakutsena: peaaegu k?ikjal kasutavad praegused vanemad laste kasvatamiseks ja pereprobleemide lahendamiseks samu meetodeid, mida tarvitasid nende endi vanemad, nende vanemate vanemad ja nende vanavanemate vanemad. Peaaegu k?ik teised sotsiaalsed kooslused on muutunud, ent paistab, et seda ei saa ?elda vanema-lapse suhte kohta. T?nased vanemad on kinni kasvatusviisides, mida kasutati kaks tuhat aastat tagasi!

Mitte et inimkond poleks vahepeal saanud uusi teadmisi suhete kohta. Otse vastupidi. Ps?hholoogid, lapse arengu uurijad ning teised inimk?itumisele keskendunud teadlased on kogunud kokku muljetavaldava hulga teadmisi laste, vanemate, inimestevaheliste suhete, teise inimese kasvatamise ja ps?hholoogiliselt tervistava ?hkkonna loomise kohta. Palju teatakse ka t?husast n?ost-n?kku suhtlemisest, v?imu m?just inimsuhetele, konstruktiivsest konflikti lahendamisest ja muust sellisest.

K?esolev raamat sisaldab terviklikku filosoofiat sellest, kuidas saavutada ja s?ilitada lapsega ?ksk?ik millises olukorras terviklik suhe. Vanematel on v?imalus omandada meetodid ja oskused ning ka see, millal, mis eesm?rgil ja kuidas neid kasutada. Esitame vanematele kogu s?steemi – nii p?him?tted kui tehnikad. Olen veendunud, et lapsevanematele tuleb ?ra r??kida k?ik, mida me teame hea suhte loomise kohta vanema ja lapse vahel, alustades m?ningatest p?hit?dedest, mis toimub kahe inimese suhetes ?ldse. Nii on ka paremini m?istetav see, miks tasub PETi meetodeid kasutada, millal seda teha ja millised on nende tulemused. Vanematele antakse v?imalus saada ise eksperdiks selles, kuidas hakkama saada probleemidega, mis vanema-lapse suhtes paratamatult tekivad.

Sellesse raamatusse oleme kirja pannud k?ik, mida me teame, mitte ainult valitud kilde. Kirjeldame ?ksikasjalikult, milline vanemalapse suhte mudel on kasulik, ning illustreerime seda eluliste n?idetega omaenda praktikast. Paljud lapsevanemad leiavad, et PET on revolutsiooniline, kuna erineb tugevasti traditsioonilisest l?henemisest. Ometi on sellest abi olnud nii v?ikeste laste kui ka teismeliste vanematel, nii puuetega kui ka “normaalsete” laste vanematel.

PETi tutvustamisel oleme p??dnud v?ltida erialast keelt ning kirjeldada seda igap?evase s?navara abil. Vanemad v?ivad m?ningate ideedega algul mitte n?ustuda, k?ll aga ei tohiks tekkida probleeme esitatu m?istmisega.

Kuna lugejal puudub v?imalus meile n?ost-n?kku k?simusi esitada, toome ?ra m?ned k?simused ja vastused, millest v?ib alustuseks abi olla.

K?SIMUS: Kas see on j?rjekordne leebe lastekasvatusviis?

VASTUS: Ei, kindlasti mitte. ?leliia leebetel vanematel on oma lastega sama palju probleeme kui liiga rangetel vanematel – nende lapsed on sageli isekad ega kuula s?na, nad ei taha koost??d teha ega vanemate vajadustega arvestada.

K?SIMUS: Kas ?ks vanem saab uut l?henemist t?husalt kasutada ka siis, kui teine otsustab j??da vana kasvatusviisi juurde?

VASTUS: Jah ja ei. Kui ainult ?ks lapsevanem hakkab seda l?henemist kasutama, paraneb m?rkimisv??rselt tema ja lapse vaheline suhe. Ent teise vanema suhe lapsega v?ib hoopiski halveneda. Seega on parem, kui m?lemad vanemad ?pivad selgeks uued meetodid. Pealegi, kui vanemad p??avad omandada uue l?henemise koos, saavad nad teineteisele toeks olla.

K?SIMUS: Kas seda kasvatusviisi j?rgides kaotavad vanemad m?ju oma lapse ?le? Kas nad ?tlevad lahti lapse elu suunamisest?

VASTUS: Esimesi peat?kke lugedes v?ib vanematel k?ll selline mulje j??da, ent raamat ei saa s?steemi tutvustada muul moel kui samm-sammult. Esimesed peat?kid k?sitlevad seda, kuidas aidata lastel oma probleemidele ise lahendusi leida. Sellistes olukordades tundub efektiivse vanema roll teistsugune – hoopis passiivsem ja v?hem suunav kui see, millega vanemad on harjunud. Hilisemates peat?kkides r??gitakse aga sellest, kuidas muuta laste vastuv?etamatut k?itumist ja teha nii, et nad arvestaksid ka teie kui vanemate vajadustega. Selliste olukordade puhul n?idatakse teile, kuidas olla veelgi vastutustundlikum lapsevanem – saada veelgi m?jukamaks, kui te praegu olete. Et saada parem ?levaade hilisemate peat?kkide sisust, soovitan heita pilk sisukorrale.

See raamat ?petab lapsevanematele, kuidas julgustada lapsi vastutust v?tma ning oma probleemidele ise lahendusi otsima. Samuti n?itlikustatakse viise, kuidas seda ?sna kergesti ?pitavat meetodit kodus kasutada. Kes selle meetodi (mida nimetatakse aktiivseks kuulamiseks) selgeks saab, v?ib kogeda midagi taolist, mida on kirjeldanud PETis osalenud vanemad:

“On tohutu kergendus m?elda, et ma ei pea teadma lahendusi k?ikidele lapse probleemidele.”

“T?nu PETile olen veendunud, et mu lapsed suudavad oma probleemidele ise lahendusi leida.”

“Kasutanud aktiivse kuulamise meetodit, olin h?mmastunud. Mu lapsed leiavad oma probleemidele hoopis paremaid lahendusi, kui mina oleksin osanud v?lja pakkuda.”

“Olen end alati ebamugavalt tundnud, kui olen pidanud Jumala rolli t?itma – kui olen arvanud, et pean igal hetkel teadma, kuidas mu lapsed probleemide korral tegutsema peavad.”

T?nap?eval hakkavad tuhanded noored oma vanematele vastu. Kui k?simus puudutab neid endid, on selleks ka p?hjust.

“Mu ema ei m?ista minuvanuseid lapsi.”

“Ma lausa vihkan seda, et igal ?hul, kui ma koju l?hen, loetakse mulle s?nad peale.”

“Ma ei r??gi oma vanematele mitte kunagi mitte midagi; kui ma seda teeks, ei m?istaks nad nagunii.”

“Ma soovin, et isa j?taks mu rahule.”

“Ma l?hen kodust ?ra nii ruttu kui v?imalik – nad virisevad minuga iga asja p?rast ja ma ei suuda seda taluda.”

Selliste laste vanemad teavad v?ga h?sti, et nende kasvatust?? on eba?nnestunud. Seda t?endavad ka j?rgnevad laused, mida on ?elnud PETi kursusel osalenud.

“Ma ei saa oma kuueteistaastast poega enam kuidagi m?jutada.”

“Annie puhul oleme lihtsalt alla andnud.”

“Ricky ei s?? kunagi meiega koos, ja ta peaaegu ei r??gigi enam meiega. N??d tahab ta v?lja garaa?i oma tuba saada.”

“Mark ei ole kunagi kodus. Ja ta ei ?tle mulle, kuhu ta l?heb v?i mida ta teeb. ?ksk?ik, millal ma seda k?sin, teatab ta, et see ei ole minu asi.”

Minu arust on ??retult kurb, et suhe, mis v?iks olla ?ks l?hedasemaid ja rahuldust pakkuvamaid ?ldse, tekitab sageli paksu verd. Miks hakkavad nii paljud noored oma vanemates vaenlast n?gema? Miks on vanemate ja laste vahel selline kuristik? Miks on lapsevanemad ja teismelised meie ?hiskonnas s?na otseses m?ttes s?jajalal?

Nende k?simustega tegeleb 14. peat?kk, kus selgitame, miks lastel ei ole tegelikult vaja oma vanemate vastu v?idelda ja m?ssata. PET on k?ll revolutsiooniline, aga see ei ole meetod, mis revolutsiooni esile kutsuks. Pigem on see meetod, mis aitab vanematel ennetada laste r?nnakuid ja ?ra hoida kodus?da. Vaenulikesse leeridesse jagunemise asemel v?imaldab see vanematel ja lastel ?ksteisele l?heneda.

Lapsevanemad, kes kalduvad algul meie meetodeid nende revolutsioonilisuse t?ttu p?lgama, leiavad ehk indu asjasse s?veneda, kui loevad katkendit loost, mille saatsid ?ks ema ja isa p?rast PETi kursusel k?imist.

Kui Bill oli kuueteistaastane, tekitas ta meile t?sist peavalu. Ta oli meist v??randunud. Ta muutus metsikuks ja oli t?iesti vastutustundetu. Koolis hakkas ta saama D-sid ja F-e2. Ta ei tulnud kunagi kokkulepitud ajaks koju, ?eldes vabanduseks, et autol olid kummid t?hjad, k?tus sai otsa v?i l?ks kell katki. Me luurasime tema j?rel, tema aga valetas meile. V?tsime talt juhiload ja k?rpisime taskuraha. Meie vestlused kubisesid vastastikustest s??distustest, millest polnud tuhkagi kasu. P?rast ?ht raevukat t?li viskus ta k??gip?randale pikali, vehkis jalgadega ning r??kis, et ta l?heb hulluks. See oli viimane piisk karikasse – ja me l?ksime dr Gordoni kursusele, mis oli m?eldud lapsevanematele. Muutused ei tulnud ?le??. … Me polnud kunagi tundnud end ?ksmeelse, sooja ja armastava perekonnana. See juhtus alles p?rast suuri muutusi meie hoiakutes ja v??rtuss?steemis…

Murdepunktiks oli uudne idee inimeseks olemisest – kuidas olla tugev, iseseisev inimene, kes v?ljendab oma v??rtusi, ent ei suru neid teisele peale. Me muutusime hoopis m?jusamaks. … M?ssumeelsest ja raevukast, koolis mitte toime tulevast Billist sai avatud, s?bralik ja armastav inimene, kes nimetab meid n??d “oma lemmikinimesteks”. L?puks ometi on ta tagasi perekonnas. … Ma poleks kunagi uskunud, et mul v?ib temaga olla selline suhe – t?is armastust, usaldust ja s?ltumatust. Tal on t?sine motivatsioon, ja kui ka meil abikaasaga on tugev tahe, siis me t?epoolest elame ja kasvame kui perekond.”

Kui vanemad ?pivad ?ra uued viisid, kuidas oma tundeid v?ljendada, pole nende laps t?en?oliselt selline nagu ?ks kuueteistaastane poiss, kes istus mu kontoris ja teatas t?iesti t?sisel ilmel:

“Mina ei pea kodus mitte midagi tegema. Miks ma peaksingi? Mu vanemad on kohustatud minu eest hoolitsema. Seadus k?sib neil seda teha. Mina ju ei palunud ennast sigitada, v?i kuidas?”

Kui ma kuulsin, mida see noormees ?tles ja ilmselgelt ka uskus, siis m?tlesin tahtmatult: “Milliseid inimesi me loome, kui lubame lastel ?les kasvada suhtumisega, et maailm peab nende heaks tegema nii palju, ehkki vastu annavad nad nii v?he? Millise kodaniku saadavad vanemad laia maailma? Missuguse ?hiskonna ehitavad ?les need isekad inimolendid?”

Vanemaid saab peaaegu eranditult jaotada kolme r?hma – “v?itjad”, “kaotajad” ja “pendeldajad”. Esimesse gruppi kuuluvad vanemad kaitsevad tuliselt oma ?igust kasutada lapse suhtes m?juv?imu ja – j?udu. Nad usuvad keelamisse, piirangute seadmisse, teatud k?itumismustrite n?udmisse, k?skude jagamisse ja kuulekuse eeldamisse. Nad ?hvardavad last karistusega, ja kui laps ei kuuletu, siis saabki ta karistada. Kui vanema ja lapse vajaduste vahel tekib konflikt, lahendatakse see nii, et vanem v?idab ja laps kaotab. Tavaliselt ?igustavad vanemad oma “v?itu” selliste trafaretsete v?ljenditega nagu: “Minu vanemad kasvatasid mind ka nii ja mul pole v?ga vigagi”, “Ma teen seda lapse p?rast”, “Lapsed tahavad tegelikult, et vanemad oleksid v?imukad.” Vahel on neil aga lihtsalt ebam??rane arusaam, et “vanemad peavadki lapse heaolu huvides v?imukad olema, sest nemad teavad k?ige paremini, mis on ?ige ja mis vale”.

Teise r?hma kuuluvad vanemad, keda on m?nev?rra v?hem kui “v?itjaid”, lubavad oma lastele ohtralt vabadust. Nad hoiduvad meelega piire seadmast ja v?idavad uhkelt, et ei n?ustuks iial autoritaarsete kasvatusviisidega. Kui vanema ja lapse vajaduste vahel tekib konflikt, siis v?idab sageli laps ja kaotab vanem, sest sellised vanemad usuvad, et on kahjulik lapse vajadustele mitte vastu tulla.

K?ige suurem r?hm vanemaid on aga sellised, kes ei suuda kumbagi l?henemist pidevalt j?rgida. P??des saavutada kuldset keskteed, pendeldavad nad edasi-tagasi, olles kord karm, kord leebe, kord keelav, siis lubav, kord v?itja, siis aga kaotaja. Selle kohta ?tles ?ks ema nii:

“P??an oma lastega leebe olla, kuni nad muutuvad nii vastikuks, et ma ei suuda neid enam taluda. Siis tunnen, et pean ennast muutma, ja hakkan oma v?imu kasutama, kuni muutun nii karmiks, et ma ei suuda iseennast v?lja kannatada.”

Lapsevanemad, kes ?hel PETi kursusel sarnaseid tundeid jagasid, r??kisid enda teadmata suure hulga inimeste eest, kes kuuluvad “pendeldajate” gruppi. Need vanemad on t?en?oliselt k?ige ebakindlamad ja enam segaduses, ja nagu me hiljem n?eme, on nende lapsed sageli k?ige enam h?iritud.

T?nap?eva vanemate peamine probleem on see, et nad suudavad n?ha vaid kahte viisi, kuidas koduste konfliktidega toime tulla. Vanema ja lapse vahel tekib paratamatult arusaamatusi, ja vanemad n?evad kahte teed. M?ned valivad “mina v?idan, sina kaotad”-l?henemise, teised “sina v?idad, mina kaotan”-l?henemise, kolmandad aga ei suuda kummagi kasuks otsustada.

PETi kursusel on vanemad ?llatunud, kui saavad teada, et neile kahele “v?it v?i kaotus”-l?henemisele leidub alternatiiv. Meie nimetame seda kaotajateta konflikti lahendamise meetodiks, ja ?ks PETi p?hieesm?rke ongi see, et aidata vanematel uut meetodit efektiivselt kasutama ?ppida. Kuigi seda on juba aastaid rakendatud konfliktide lahendamiseks muudes eluvaldkondades, on v?hesed vanemad m?istnud, et sellest v?iks abi olla ka vanema-lapse lahkhelide puhul.

Paljud abikaasad ja ka ?ripartnerid lahendavad oma probleeme vastastikuse arutelu teel. Ameti?hingud ja juhid peavad l?bir??kimisi lepingute osas, mis kohustavad m?lemat poolt millekski. Lahutuse korral saadakse vara jagamisega tihti hakkama kahepoolsete k?neluste tulemusel. Isegi lapsed lahendavad oma konflikte, l?htudes vastastikusest n?ustumisest v?i lepingutest (“Kui sina teed seda, siis mina v?in teha toda”). Aina enam suurfirmasid koolitab oma tegevjuhte, et nood ?hist probleemilahendust rakendaksid.

Kaotajateta meetod, mis aitab saada paremaks lapsevanemaks, pole mingi kaval trikk ega kiire lahendus, vaid n?uab suuremalt osalt vanematelt, et nad muudaksid oma suhtumist lastesse. Selle ?ige kasutamine kodus v?tab aega, ja t?hendab seda, et vanem peab k?igepealt ?ppima kuulama, ilma et annaks hinnanguid, ning v?ljendama ausalt oma tundeid. Seep?rast kirjeldatakse kaotajateta konfliktilahendamise meetodit selle raamatu hilisemates peat?kkides.

Ent kaotajateta meetodi paigutamine tahapoole ei t?henda sugugi, nagu peaksime seda lastekasvatamisel v?hev??rtuslikuks. ?igupoolest on uus meetod, mille j?rgi kodune distsipliin saavutatakse eduka konfliktijuhtimise abil, meie filosoofia p?hisisuks. Vanemad, kes v?tavad endale aega, et seda m?ista ning kahe “v?it v?i kaotus”l?henemise asemel kodus teadlikult ja j?rjekindlalt kasutada, saavad rikkalikult tasutud, kusjuures edasiminek on tunduvalt suurem, kui nad loota ja oodata oskasid.